Kolmas nädal, kolmas postitus - vana meedia uues meedias?

Uus meedia? Vana meedia? 

Kolmanda nädala temaatika rääkis uuest meediast - meililistidest, foorumitest, otsimootoritest, real-time suhtlusest, sotsiaalmeediast ning mitmetest muudest teemadest kuni rollimängudeni välja.

Uut meediat on tohutu palju ja tegelikult on sellega ka raske järge pidada. Selle alla liigituvad ka näiteks ajaveebid ehk blogid. Seesamunegi, mida siin loete.

Blogipostituse teemaks oli sel nädalal analüüsida kaht traditsioonilise meedia kanalit, milledel on ka väljund uues meedias.

Vana meedia kanal või väljaanne, mis oskab uut meediat ka efektiivselt ja oskuslikult kasutada?

Olles ise vaat et igal hommikul vaatamas ETV pealt sellist saadet nagu Terevisioon (küll mitte kiindunult, vaid pigem erinevate toimetuste taustal), siis on mulle alati meeldinud viis, kuidas nemad kasutavad ära oma Facebooki kontot. Juba mitu aastat (ma ausalt ei mäletagi, kui mitu, võib-olla mälu on petlik ja ainult 1-2 aastat) on nad oma programmi väga toredalt sisse põiminud varieeruvaid mänge või vahvaid piltide postitamise üleskutseid. Toreda hommikuse mõttemänguna pean näiteks silmas sellist Eesti eri paikade äraarvamise mängu, kus osalejad on saatnud kusagil Eestis tehtud pildi. Pildil on tavaliselt midagi erilist või tähendusrikast, mille järgi siis rahvas saab Terevisiooni Facebooki lehel omi pakkumisi teha ning ca. 30 minutit enne saate lõppu avaldatakse, mis kohaga tegu on. Iga kord, kui olen sattunud vaatama teleris ette visatud pilti ning ei teagi täpselt kohe öelda, kus pilt tehtud on, tekib ju ikka väike inimlik huvi, et kas oskan pildilt leida mingeid vihjeid, mis reedaksid asukoha. Sedasi siis tekib ka väike hasart või ootus, et kas siis ikkagi pakkusin ära. Kui ka ei osanud ära arvata, siis silmaring laienes ning mõndade kohtadega ka tekib väike huvi, et ehk peaks siis minema päriselt ka vaatama, kui tundub väga tore koht (pean küll kahetsusega tunnistama, et ei ole vist ühtegi kohta nõndaviisi jõudnud :)). Vastlõppenud olümpia vältel oli neil sarnane mäng Eesti olümpiakoondiste varasemate aastate spordidresside ära arvamise jaoks. 

Lisaks utsitatakse ka tihtipeale mõndade sündmuste vältel või eel oma jälgijaskonda postitama toredaid pilte, mis seonduvad selle tähtpäevaga või sündmusega. Näiteks EV108 pidustuste eel ootasid nad pilte, milledel inimesed on märganud sini-must-valget kombinatsiooni igapäevaelus.

Minu meelest on see üpriski meeldiv jälgijate kaasamine ning tekitab ka vaatajates tunde justkui nad oleksid osa sellest saatest.

Lisaks sellele ei paista sealselt kontolt (ega minu mäletamist mööda üldse ERR-i veebikanalitest) seda, mida ma aga järgmises lõigus kirjeldan ja mis mulle ei ole üldse meeltmööda.

Clickbait ja viimasel ajal levinud "VAATA VIDEOST!!!" uudiste edastamine.

Loodan, et nüüd ette antud teemast meeletult mööda ei kirjuta, milleks oli kirjeldada samamoodi mõnd vana meedia kanalit või väljaannet, kuid mis on uues meedias märksa lahjem. Mulle tundus see hea koht, kus oma arvamust selles osas avaldada ning see ei kehti ainult ühe kindla kanali või väljaande kohta.

Üks asi, mis aastate jooksul on hakanud siinkirjutajat tohutult häirima, on "klikimagnet" või "klõpsusööt", ehk clickbait uudiste pealkirjad. Minu arvamus on, et kui tegemist on siiski mingit laadi "päris" uudisega, mitte see, kellega Brigitte Susanne Hunt nüüd kohtingul käib, siis võiks ikkagi ka juba oma kontole postitatud pealkirjas välja käia selle info, mis päriselt on oluline, mitte õrritada klikkima. Saan aru, et klikkide pealt tuleb raha ja reklaam kuvatakse. Lihtsalt see on see, mis on aina rohkem häirima hakanud viimasel ajal. Siinkohal ma ei oskagi kindlat väljaannet sihtida, sest seda teevad nii Delfi kui Postimees kui keegi kolmas. Lisaks pealkirjas kajastuv "VAATA VIDEOST!" viimastel aastatel esile kerkinud stiil, kus sisuliselt uudise kohta artiklis midagi kirjas ei olegi ja isegi kui miski pakub huvi, sunnitakse videot vaatama.

Selle sama teemaga haakub ka see, et varieeruvate väljaannete sotsiaalmeediakontod on enamasti sisutühjad ja eksisteerivad vaid klikkide kogumiseks ning nendel kontodel mingit päris sisu leida on väga keeruline.

Ühesõnaga võrreldes paberkandjal ilmumisega või ka varasemal ajal veebiväljaannetega, on ajakirjandusmaastikul asi uues meedias oluliselt lahjemaks läinud.

Kuivõrd oma majapidamisse mul paberlehti tellitud ei ole, siis ehk maal vanavanematel külas käies just eelneva jutu baasil saabki järeldada, miks mulle meeldib kohalikku linnalehte seal paberkandjal sirvida. Oluline info tuleb kätte ja ei ole üleliia sogane.

Loota, et clickbait taandub, on ma arvan naiivne, sest kui see ei töötaks, siis see oleks juba taandunud. Seega ju siis nii on parasjagu. Äkki viskab see tulevikus ka laiemalt üle. Nagu ka ühes oma eelmises postituses olen mingil teemal tõdenud, siis samamoodi ka siin - elame-näeme!