Esimene nädal - nii pärleid, enneaegset innovatsiooni kui ka sodi, ehk tehnoloogiamaailm on kirju.

Digiaedik meie eludes

Neljandal nädalal on teemaks jälgimine ja digiaedikud. Eelkõige kui suureks probleemiks need on Eestis kujunenud ning mis oleks tulevikuväljavaade.

 

Ausalt öeldes, selle nädala teemapüstitus ei ole minu jaoks kõige lihtsamate killast, kuna ma ei ole isiklikult ka sellele varasemalt väga tugevalt tähelepanu pööranud ja kaasa jälginud. Ma isiklikult ei tunne, et mind aheldaks mõnisugune digiaedik või et mind miskit moodi konkreetselt ja rohkem jälgitaks, kui seda juba teevad tehnoloogiahiiud Google ja Meta, kellede tooteid ma tarbin nii Gmaili, Facebooki kui Instagrami näol. Tõsi ta ole, kahes viimases ma ise väga oma arvamust ja sisu ei tooda. Facebookis juba väga ammu ja ega see Instagramgi on jäänud postituste mõttes tahaplaanile. Google on ka (vist) väitnud, et Gmailis enam ei loeta su meile läbi.

Seega konkreetselt Eesti kohta ma ei tunne, et meil oleks mingi teab mis suurem jälgimisühiskond (veel). Eks digiriigi kodanikuna võib-olla tekibki mõnes mõttes mitte nii suruv jälgitud ühiskonnaliikme tunne, kuna oleme harjunud, et meie kodaniku- ja personaalinfo on kusagil pilveavarustes salvestatud ja me saame seda väga mugavalt ja hästi enese tarbeks ära kasutada. Võib-olla mõnes teises vähem digitaalselt integreerunud riigis oleks selliste teenuste ja võimaluste järsk "letti löömine" kohalike jaoks välistatud, kuna tunnevad kohe suuremat ahistatust. Ka suunatud reklaamiga ma ei tunne, et mind just konkreetselt siitkandist keegi uudistab või infot kogub. Kui näed mõnd Eesti veebisaiti endale reklaamimas mingit toodet, mida oled korra netist otsinud, siis ei saa minu meelest otseselt väita, et see on nüüd Eesti mõttes digiaedikus olek. Pigem ikkagi on süüdi need, kes sinu uudishimu ja otsisõnu jälgivad, salvestavad ja ka edasi müüvad omaks kasumiks. Vahel on üpriski creepy küll samas, kui tead, et oled millestki ainult rääkinud koduseinte vahel ja ennäe imet - juba reklaamitakse järgmisel päeval sulle seda, kui Instagrami storysid vaatad.

Ei ole ju meil Eestis ka sama tugevat ja suurt kaamerate (CCTV) süsteemi, nagu näiteks Ühendkuningriigis (eks mõnes teiseski vast, aga ega mul näitena kohe ei tule) või ei salvesta (veel) meie kõik kiiruskaamerad iga kord sind, kui sa neist möödud. Päris nii hullu värki meil ei ole ja ma ausalt öeldes veel kohe-kohe mõne aasta jooksul seda ka ei näe ilmumas.

Muret tekitavam on pigem Euroopa Liidus planeeritav kõigi suhtlusrakenduste sõnumite ligipääsu tagamine erinevatele asutustele. See võiks küll tekkimata jääda. See ikkagi on pigem privaatsuse häirimine. Tänapäeva maailmas sama, nagu kuulaks kahe inimese vestlust nurga tagant pidevalt pealt ja paneks endale kirja, mis neil ikka rääkida oli. Ei sobi.

 

Tuleviku mõttes - nagu ma ka ülal väitsin, siis ma ei usu, et lähitulevikus me suuremat sorti Orwelliliku Big Brother jälgimise alla jääme. Eesti on ka piisavalt väike nina maailmas, et päris Cambridge Analytica skandaali stiilis valimistulemuste mõjutamist jms ei ole siin vaja teha (ma väga loodan, aga eks see sõltu sellest, kes küsib ja kellelt küsida). Tõenäoliselt aina rohkem teenuste jms digimaailma kolimisega kaasneb ka rohkem meie andmete ja (igapäevaste) harjumuste jälgimisvõimalus. Kõige selle kohta saab hea tahtmise juures ka panna inimese elust kokku üpris detailse pildi. See oleks see kehvem stsenaarium, kui seda ka tegema hakataks. Sõltumata kõigest võiks inimesel siiski mingisugune privaatsus oma elus olla. Mitte lihtsalt võiks olla, vaid peakski olema.

 

Mis see parem stsenaarium siis oleks, mida kogutud andmete ja jälgimisega teha? Ausalt öeldes ma ei oska pakkuda. Mulle tundub, et seal ei olegi mingit väga head stsenaariumit. Baasprivaatsuse kadu ei ole hea, vahet pole, mispidi seda võtta. Näiteks - kui on mingi inimese profiil ja suur andmestik tema kohta olemas, tema harjumused, käitumine, tervisenäitajad, siis mis sellega head pihta hakata? Ütleme, et teed talle mingisuguse tervise seisukohalt elu edendava plaani ja tegevuskava. Okei, super. Millega motiveerid teda enesega tegelema? Sundimisega ei saa, siis oleme tagasi jälle ahistava jälgimise juures. Lõpuks ikka indiviidis endas kinni. Kogu rahvastikule sama strateegia laiendamine? Ressurss saab otsa.

 

Alati ei olegi vaja sekkuda inimese eraellu, ka mitte heade eesmärkide nimel. Lõppude lõpuks oleme ühiskonnana mitmed tuhanded aastatd toiminud, küll varieeruvatel viisidel ja erinevate reeglite järgi, aga toiminud. Ka ilma heade eesmärkideta sekkumiseta on hakkama saadud ja saadakse ka edasi, ehk siis las olla.

Igatahes, kui tulen lõpetuseks tagasi nii digimaailma kui muu jälgimise juurde, siis kokkuvõtteks tuleb käituda normaalse ühiskonna liikmena, olgu see siis internetis või Kalamaja tänavatel. Sedasi pole vaja muretseda, et oi-oi, mida minust nüüd teada saadakse ja välja otsitakse ning ära kasutatakse minu vastu.