Seiklused peensuste maailmas ehk patentidest "sarnasuseni"...

 Intellektuaalomandi jutte

Käesoleva nädala teema oli esimene osa IT-maailmaga haakuvatest juura osadest. Eelkõige oli juttu intellektuaalomandist.

Ajaveebiartiklis analüüsimiseks oli niidijupp kätte antud teemapüstitusega, kus tuleks avaldada arvamust kahe WIPO (Rahvusvaheline Intellektuaalomandi Organisatsioon) mudeli komponendi osas. Komponente on kokku järgnev nimekiri:

• Tööstusomand
• Patent
• Kasulik mudel
• Tööstusdisain
• Kaubamärk
• Ärisaladus
• Litsents
• Autoriõigus

Selle nädala kirjutamise ja mõtisklemise teema ei ole jälle minu jaoks just väga kerge, sest selline piiripealne patentide-ärisaladuste-kaubamärkide teema on kohati siiski hägune ja ausalt öeldes ei paelu ka siinkirjutajat nii väga. Lugesin materjali juba nädalavahetusel läbi ja olen on-off mõtisklenud sel teemal tänaseni välja, aga no näed ei tule väga kirkaid ideid. Küll aga on oluline kasvõi häguselt selle hägususega kursis olla. Üritan aga mõne sõnaga ikkagi asjast rääkida ja mitte päris võlgu jääda, aga ega siit miskist väga uhket kirjatükki oodata ka ei ole.

Millist neist pean kõige paremini toimivaks? Sealjuures ma ei hakka kindlasti 100% väitma, et see on kõige paremini toimiv, aga justnimelt patent on see, mille kohta ning mille toimimise kohta on ka enamasti rohkesti kuulda, vähemalt minu jaoks. Kasvõi näiteks ravimite osas, kus patendid töötavad väga hästi. Sama on ka tehnoloogiavaldkonnas. Patentidega on see hea, et sellega pannakse paika reeglistik, mida ei tohi konkreetselt järgi teha. Patendi ajaline limiit aga on hea jällegi konkurentsi jaoks. Jah, kohe ei saa millegi analoogi teha, aga ühel hetkel ju saab ning see lisab turumajandusele hoogu.

Kõige vähem minu meelest töötab kaubamärk. Noh, olgu, see ju sisuliselt töötab, kui tehtaks identse logoga kraami, aga tehes ühe tiiru näiteks Türki (siinkirjutaja ei ole piisavalt kursis vanakooli Kadaka turuga :)), on näha, et tegelikkuses  müüakse sisuliselt sama, kuid NAAAAAAATUKENE muudetud logoga/nimega tooteid seal massilise odavtoodanguna (Türgi oli lihtsalt esimene näide, mis meelde tuli, kuna mu ühes kunagises töökohas oli sekretär-büroojuht, kelle üheks hobiks oli igal aastal käia Türgis Amrani ja Guci kraami endale hankimas).

Tegelikult on säärast asja ju ka näha meil kodumaalgi kasvõi jalatsipoodides. Näitena - Converse ketside kaubamärk. Originaalid Converse ketsid on tänapäeval läinud kohutavalt kalliks, olles mõnda aega tagasi olnud trendikad (ärgem unustagem, et need olid kunagi originaalselt üldse korvpallijalatsid!). Viimastel aastatel on aga aina rohkem näha täpselt, ja ma mõtlengi TÄPSELT, sama form-factoriga ja olemusega jalatseid, kuid neil pole ühtegi logo (või on mingi suvalise odavama tossutootja firma logo).

Seega, kaubamärk justkui toimib, aga samal ajal mitte, sest sellest on niivõrd kerge mööda minna. Tee lihtsalt tekst veidi ringi ja JOKK. Tulles tagasi oma Converse kosside virrvarri juurde, siis võiks ju nõnda isegi hakata oma kaubamärki "MIHKELVERSE" müüma. Alibaba'st 38-sekundise otsinguga leidsin ka juba endale testimiseks hulgimüüja, kellelt ostes 100-499 paari, saab tükihinnaga ~4€. Kohandatav pealekauba. Lükkaks vaid oma "M" logo peale näiteks ja tegelikult ju juriidiliselt asi korras, 18€/tk müüki ja let's go. Iseasi on klientuuri leidmine ja kas iseenda eetika seda lubab.

Ühesõnaga - et mitte nüüd hakata juba Shopify'ga oma uut jalatsiteäri püsti panema, siis tuleb kokkuvõtvalt öelda, et kaubamärki kui intellektuaalomandi komponenti mul meeletut usku ei ole. Kui nüüd küsida, kuidas seda peaks muutma, siis minul sai mõistus otsa selle parandamiseks. Tegu on ju põhimõtteliselt ainult nime, sümboli või kujundiga. Kui toote enda disain võib sama olla, siis ei olegi tegelikult siin väga head parandamise varianti minu meelest.